Sageli on Interneti-foorumites, sotsiaalvõrgustikes või eraviisilises kirjavahetuses või isegi niisama suhtlemisel inimestel soov leida oma nime iidne vorm või anda sellele nimi. Veelgi enam, ma tahan, et see ei oleks kaugeleulatuv, vaid tõeliselt kvalifitseeritud ja teaduslik. Muistsetest keeltest tuleb muidugi kohe meelde ladina keel. Millise ladinakeelse nime saate oma nime analoogiks võtta? Ja kui see viimane on ladina päritolu, kuidas taastada selle algne kuju? Artiklis püütakse neid probleeme mõista.
See on vajalik
- Ladina-vene sõnastik
- Vene-ladina sõnaraamat (https://linguaeterna.com/ru/lex.php)
- Erinevate rahvaste nimede sõnastikud (materjalid saidilt "Kurufini loss" (https://kurufin.narod.ru/index.html))
- Oskus töötada sõnaraamatuga, kõige elementaarsemad oskused ühest keelest teise tõlkimiseks
Juhised
Samm 1
Ladina keel oli teatavasti varasematel sajanditel Euroopa ühise kultuuri keel. Ta mõjutas suuresti vene keelt ja rahvusteadvust. Siin peitub põhjus, et märkimisväärne osa praegustest vene nimedest on oma päritolu järgi pelgalt ladinakeelsed nimed.
Pealegi on paljud venekeelsed isikunimed säilitanud isegi ladina algse kuju muutmata. Võtame näiteks nimed "Victor" või "Marina". Ladinakeelse versiooni, mitmesugused versioonid teistes keeltes ja selliste nimede tõlke leiate hõlpsalt spetsiaalsetelt Interneti-saitidelt, näiteks saidilt "The Kurufini loss"
Paljudel vene nimedel on kreeka (Andrei), juudi (Ivan, Maria) ja vanaslaavi (Vladimir) päritolu. Märkimisväärsel osal neist on ladinakeelne õigekiri, mis on juba sajandeid välja kujunenud: Andreas, Joannes, Maria, Vladimirus.
Muidugi on olemas teatud arv nimesid, mida ilmselt pole kunagi ladina keelde tõlgitud. Kuid just siin pannakse loominguline ülesanne neile, kes neid nimesid kannavad ja soovivad neid nii-öelda romaniseerida. Selle ümberkujundamise saavutamiseks on mitu võimalust.
1. Vana-roomlaste, klassikalise ladina keele loojate ja nende järel keskaegsete õpetlaste kombel saate meessoost nimedesse lisada lihtsalt lõpud "-us" / "- yus" / "- is". venekeelsed naisnimed langevad kokku ladina keelega): Glebus, Yurius jne. Kuid see on liiga sirgjooneline viis, mis ei anna nimele alati meeldivat ja tõhusat kõla (see on siiski maitse küsimus).
2. Teine võimalus: sõna või sõnad, millest teie nimi koosneb või mille põhjal teie nimi moodustub, kui see pole vana-rooma keel, tõlgitud ladina keelde. Näiteks on nimi “Svetlana” tuletatud omadussõnast “helge, selge”. Tuleb välja - Lucia või Clara, s.t. Lucius või Clara on ladina sõnadest tuletatud ja sama tähendusega rooma nimed.
3. Või võtke mõni keerulisem juhtum - sama nimi "Vladimir" (tõlgitud slaavi keelest - "maailma omamine / valitsemine"). Ehkki sellel on ladinakeelne keskaegne versioon (vt eespool), saab selle täpselt tähenduselt ladina keelde tõlkida (Internetist piisab sõnaraamatutest) ja siis saate kahesilbilise nime Ermundus (erusest ja mundusest) või topelt Regmundus (rexist ja mundusest). Väga kõlav ja muljetavaldav, kas pole?
4. Vana-Rooma tava järgides võite ülaltoodud meetodite abil valida ka oma isanime / perekonnanime / tegeliku hüüdnime jaoks "varjunime" või hüüdnime.
Seega selgub, et mõnikord ei pea te midagi leiutama, vaid peate lihtsalt leidma vene nime soovitud ladina analoogi või tõlkima oma nime. Sellest võib aga saada täieõiguslik loometegevus. Oma eesnime, perekonnanime jne romaniseerimiseks on tõenäoliselt muid võimalusi. Kuid see jääb piiratud ruumi tõttu lugejale nii-öelda kodutööna.
