Mihhail Weller, üks Venemaa tänapäeval enim avaldatud mittekaubanduslikke kirjanikke, “kasvas kõik kokku” alles 90ndate lõpuks: aeg ja koht langesid kokku, tuli suur populaarsus, ilmus suur raha. Lõpuks, kui ta jõudis poole sajandi vanuseks, suutis ta oma võimeid ja võimeid korreleerida. Rohkem kui 50 raamatu autori elukrediit on muutunud veelgi tugevamaks: “Ma ütlen seda, mida mõtlen”.
Welleri kirjanduslik roll
Praegu on Mihhail Weller, kes otsustas oma edasise elu 1976. aastal pühendada kirjanduslikule tegevusele, üks Venemaa enim avaldatud autoreid. Mis puutub kirjaniku rolli, siis vaevalt võib proosakirjanikku lugeda modernistide või veelgi enam postmodernistide hulka (hoolimata varjatud tsitaatide ja vormikatsete rohkusest). Ta on keskendunud klassikale, peab oma loominguliseks õpetajaks Leo Tolstoi. Kriitikute sõnul on Welleri raamatud "meie riigi massikultuuri kirjandusliku mitmekesisuse üks täisverelisemaid koopiaid". Kuulsa nõukogude ja vene kirjaniku looming näitab ilmekalt: massikultuur, mis tekkis võitluses vana autori filosoofia vastu, mis põhines eneseväljenduse kategoorial, asendati edu ideega ja lugeja huvide tahtliku manipuleerimisega."
Lisaks raamatute kirjutamisele tegeleb Weller ajakirjandusega, tegeleb aktiivse ühiskondliku tegevusega ja esineb palju avalikkuses. Mihhail Iosifovitš sai laialt tuntuks oma tööga raadios: alates 2006. aastast on Raadio Venemaa 8 aastat igal nädalal edastanud programmi “Räägime Mihhail Welleriga”. Kirjaniku "Moskva kaja" autoriprogramm nimega "Ainult mõtle" ei kestnud kaua - 18.10.2015 kuni 2017 aprill. Tuleb märkida, et Mihhail Iosifovitš ei aktsepteeri termini "ajakirjanik" kasutamist enda suhtes. Ta peab seda ametit kirjaniku käsitööga kokkusobimatuks.
Proosa- ja publitsistlik karjäär
Tudeng-filoloog Misha Weller näitas oma esimest kirjandusteost Leningradi Kirjandusinstituudi seinalehes. 1972. aastal kõrghariduse omandanud meisterdab noormees oma pidevateks kaaslasteks märkmiku ja pliiatsi ning alustab kirjanikukarjääri. Esimesed tööd ilmusid 1975. aastal Leningradi Kingaliidu trükiväljaandes Skorokhodovsky Rabochy. Teised väljaanded ei nõustunud aga noore talendiga koostööd tegema. Weller pidi piirduma humoorikate lühijuttude avaldamisega linnalehtedes. Ta teenis oma raha peamiselt Lenizdatis sõjaväemälestuste redigeerimise ja ajakirja Neva arvustuste kirjutamise kaudu. Selline asjade seis ambitsioonikale autorile ei sobinud. "Päikese koha" otsimisel lahkub ta Eestisse. Nõukogude aja Balti riikides oli seda palju lihtsam avaldada tänu lojaalsemale suhtumisele kirjanikesse.
Welleri kirjanikukarjäär sai alguse 1983. aastal, pärast tema esimese novellikogu "Ma tahan olla korrapidaja" ilmumist. Edu ei piirdunud ainult kodumaa piiridega (tõlked eesti, armeenia ja burjaadi keeltesse). Raamatust sai alguse tutvumine Welleri tööga välislugejaile Bulgaarias, Poolas, Itaalias, Prantsusmaal, Skandinaavia riikides. Karjääriredeli järsk tõus langes "kiirustavatele 90ndatele". Muide, Weller nõuab, et just tema viis selle termini esimest korda kõnekeeles kasutusele. Ükshaaval avaldatakse nii Ogonyokis kui ka paksudes ajakirjades Neva ja Zvezda järgmisi teoseid: Kuulsusega rendezvous, Kitsarööpmeline raudtee, Ma tahan Pariisi, Entombment. Samal ajal ilmus "Mosfilmis" filmi mugandus loost "Aga need shishid". Hiljem tegid Hollandi filmitegijad filmi loo "The Ring" ainetel, mida esitleti Amsterdami filmifestivalil.
Welleri raamatute tiraažid kasvavad fantastiliselt kiiresti: alates Eesti Kultuurifondi 1993. aastal välja antud novelli The Legends of Nevsky Prospekt novellide 500 eksemplarist kuni Major Zvyagini seikluste 100 000. väljaandeni 1994. aastal. Romaan saavutas kohese populaarsuse ja pääses raamatuarvustuse esikümnesse. 90ndate keskel andis Peterburi kirjastus "Lan" uuesti välja kõik kirjaniku raamatud massiivsete odavate väljaannetena. Pärast teda avaldatakse Welleri teosed Neevas ja Moskva kirjastuses Vagrius. Tuleb märkida, et ainuüksi 2000. aastal ilmus tema teoseid 38 korda kogutiraažiga umbes 400 tuhat eksemplari.
Praegu on Mihhail Weller enam kui viiekümnele kirjandusteosele, mis on tõlgitud mitukümmend maailma keelt. Viimaste aastate teosed: 2018 - "Veritofoobia", "Tuli ja piin"; 2019 - "Ja siin ja homme", "Ketser".
Mis puutub kirjaniku isikupära, siis on ta üsna omapärane inimene, veidi kummaline, kuumameelne ja emotsionaalselt piiramatu. Ta kogus tuntust, saades probleemsete teleülekannete ja raadiosaadete kangelaseks (eriti 2017. aasta alguses). Sageli on meedias arutluse all tema erakordsed avaldused ja ekstsentriline käitumine teledebattides ja poliitilistes jutusaadetes. Koos sellega on Mihhail Iosifovitšil mitmeid kahtlemata eeliseid: ületamatu eruditsioon, filosoofiline mõtteviis, selged poliitilised seisukohad, uskumatu loovate jõudude pakkumine, laitmatu maitse.
Selline "vastuolude kimp" tekitab lugejate seas Welleri isikus suurenenud huvi, äratab laiema avalikkuse tähelepanu, erutab kaaskirjanikke ja kirjanduskriitikuid. Raske öelda, kumb kahest vastasleerist on suurem - fanaatilised fännid või tulihingelised vastased. Olgu see kuidas on, aga Mihhail Weller on kindlalt kinnistunud meie aja ühe emotsionaalsema ja skandaalsema kirjaniku kuulsuses.
Vene kirjanik, kellel on välisriigi kodakondsus
M. I. Eesti kodanikuna on Weller maailmas paigas kui Nõukogude ja Vene kirjanik. Alates 1976. aasta sügisest, ligi veerand sajandit, elas ja töötas ta Tallinnas. Praegu elab ta Moskvas. Olles ekselnud üsna palju paremat kirjanduslikku partiid otsides Nõukogude riigis ja hiljem postsovetlikus ruumis, ei naasnud Mihhail Iosifovitš oma noorpõlve linna Leningradi (nii ja ainult nii, ta kutsub endiselt Venemaa pealinn). Ta kolis kirjandusteostega teenitud vahenditega ostetud Moskva korterisse 2000. aastal. Elu "kahe maja jaoks" aga sellega ei lõppenud. Kirjanik töötab peamiselt Eestis, mida ta piltlikult nimetab "dachaks". Pean ütlema, et sellel sõnal on Welleri jaoks teatud sümboolne tähendus. Olles veel kolmanda kursuse filoloog, unistas ta, et kirjutamisest ei saa rohkem ega vähem midagi, nimelt dachale (ja see oli Brežnevi aegadel, kui see oli fantaasia vallas kättesaamatu luksus).
Aja jooksul õnnestus Mikhail Welleril tänu oma andele ja ettevõtlikkusele teenida mitte ainult ihaldatud kinnisvara, vaid ka miljonäriks saada. Hiljuti oma seitsmendat aastakümmet vahetanud raske ja peadpööritava saatusega mees elab ainult autoritasudest ja autoritasudest. Meediaaruannete ja maksuhaldurite andmete kohaselt pole kuulsal proosakirjanikul muid sissetulekuallikaid.
Energiaevolitsismi teooriast
Welleri portfell sisaldab mitmeid filosoofilisi teoseid. Need on pühendatud inimkonnale määratud kohale ja rollile Universumi evolutsioonilistes muutustes. Esimesena ilmus kirjaniku filosoofilistest vaadetest 1981. aasta lugu "Aruande rida". Lugeja sai võimaluse tutvuda autori seisukohtadega universumis 1988. aastal. Seejärel avaldasid nad ajakirjas "Aurora" loo "Õnne test". Welleri üksikasjalik ülevaade oma filosoofia alustest tehti kümme aastat hiljem 800-leheküljelises teoses "All About Life".
Mõtleja, olles Suure Paugu primaarenergia arengu teooria toetaja, esitab omaenda "kõige teooria kõigest". 2001. aastal avaldas Weller raamatu "Cassandra", mis sisaldab mõningaid tõlgendusi tema teooriast. Teoses, mis esitatakse akadeemilises keeles lõputöö vormis, kasutatakse uut mõistet "energovitalism". Kaks aastat hiljem esitab autor loos "Valge eesel" oma mudeli peamised eristavad tunnused ja omistab sellele nime "energiaevolutsionism".
Subjektiivsest vaatenurgast lähtudes peab Weller inimese olemasolu sensatsioonide ja soovi neid vastu võtta. Objektiivse poole pealt haarab inimkond tsivilisatsiooni edenemise käigus vaba energiat, muundab selle ja vabastab pidevalt kasvavas mahus kasvava kiirusega väljapoole. Selle tulemusena muudab inimene ümbritsevat ainet ja on Universumi evolutsiooni tipus.
Ütleb, mida arvab
Veteranist proosakirjanik Mihhail Weller jätkab bestsellerite väljaandmist, kuid ei piirdu sellega. Enam kui viiekümne raamatu autori sulest ilmub arvukalt publitsistlikke ülevaateid, kriitilisi artikleid kirjanduse keerukuse ja kirjanike tasude kohta. Uskumatu püsivuse ja stabiilsusega avaldab Mihhail Iosifovitš avalikult oma hinnanguid (mõnikord kergelt ja irooniliselt, mõnikord karmilt ja kaustiliselt) kõige ja kõigi kohta: ideoloogia, patriotismi, intelligentsuse, natsionalismi kohta; vene keele ja kirjanduse kohta.
Samal ajal on kõik positiivne objektide suhtes, mis on tema populaarsuse ja heaolu allikad, Welleri jaoks - täiesti null: ei ühtegi tunnustavat sõna riigile, mis tema kodanikupositsiooni kujundas; ei kiida selle käsitöö eest, milles ta professionaalse kirjanikuna aset leidis. Mihhail Iosifovitši loomingulised jõud on suunatud uute teoste loomisele, tema loodud energiaevolutsionismi filosoofilise teooria propageerimisele, tema poliitiliste vaadete kaitsmisele. Samal ajal on kirjanik, publitsist, avaliku elu tegelane ja avaliku esinemise meister Mihhail Weller oma elu kreedo realiseerimisel järjekindel ja tendentslik: “Ma ütlen seda, mida mõtlen”.
