Teravates ühiskondlikel teemadel nalja visanud Ameerika stand-up koomik George Caroin on tuntud mitte ainult musta huumori kuninga, vaid ka filminäitlejana. Ta mängis 16 filmis, mis pole oma populaarsust kaotanud. Ta sai kuulsaks kirjanikuna, kes lõi 5 raamatut. 4 Grammy auhinna võitja on välja andnud üle 20 albumi. Fänne huvitab sageli küsimus, kui palju ja kuidas satiirik teenis.
Tänu arvukatele talentidele ei elanud koomiku perekond vaesuses. Karlin pakkus suurepärast tuge oma perele ja endale. Kuid ta ei olnud kunagi oma sissetuleku suuruse suhtes aus.
Kutse otsimine
George Denis Patrick Carlini roppusenumbrit näidati esmakordselt televisioonis kärpimata. Koomik rajas uue stand-up-žanri, mis pole oma aktuaalsust kaotanud ka praegu.
Koomik õpetas inimesi huumoriga kohtlema mitte ainult ennast, vaid ka kõigutamatuna tunduvaid kontseptsioone. Tulevase kuulsuse elulugu algas 1937. aastal.
Laps sündis New Yorgis. Poisi peres polnud keegi loovusega seotud. Ema töötas sekretärina, isa reklaamijuhina. Vanemad läksid lahku, kui nende poeg oli 2-aastane.
George töötas pärast kooli radarijaamas mehaanikuna. Samal perioodil sai andekast kunstnikust saatejuht kohalikus raadiojaamas.
Okupatsiooni tajuti hobina. George ei mõelnud erialasest haridusest. 1959. aastal otsustas Karlin jätkata koomiku karjääri. Ta hakkas esinema klubides, kohvikutes ja varieteedes.
Pihtimine
See võttis 2 aastat ja pürgiv kunstnik kutsuti televisiooni. Temast sai kiiresti kuulus inimene komöödiamaailmas. Seitsmekümnendatel liitus Carlin hipidega. Uus pilt ja värvilised rõivad põhjustasid erimeelsusi televisiooni juhtimisega ja lepingute lõpetamisega.
1978. aastal esitas koomik uue numbri "7 määrdunud sõna". Ta oli esimene, kes kasutas eetris varem selles kunagi kõlanud ja tunnustatud solvavate väljenditena.
Kõne osutus kõlavaks. Selle tulemusena algasid kohtuistungid, mis tipnesid nõudega riikliku kontrolli järele ringhäälingu üle ka mitteriiklikel kanalitel ja jaamades.
1977. aastal valmisid kunstniku esimeste komöödiaprogrammide lindistused. Ta käsitles neis tänapäevaseid religioosseid ja poliitilisi teemasid, naeruvääristas riigis valitsevat haridustaset, Ameerika noorte seas valitsevaid raha- ja karjäärikontseptsioone.
Kõik ande tahud
Kõigis 14 saates rääkis Karlin puhtalt negatiivselt rahvusprobleemidest, satiirilises vormis naeruvääristades Ameerika poliitikuid. Samal ajal algas tema kunstnikukarjääri filmietapp.
Kuni 1991. aastani pakuti George'ile väiksemaid või episoodilisi rolle. Esimene suur roll filmis "Bill ja Tedi uskumatud seiklused" tõi edu. Koomikuna mängitud Rufusest sai hetkega kultuslik tegelane.
Karlin sai kuulsaks kui suurepärane poliitiline analüütik. Ta propageeris Mark Twaini arvamust, kutsudes kaaskodanikke valimisi ignoreerima. Tal oli ka oma satiirikoht religiooniteemal.
Panuse eest rahvusteatri arengusse sai koomik 2000. aastate alguses kuulsuste rajal isikupärase tähe. 2004. aastal hääletati ta Comedy Central 100 parima koomiku seas.
Uued saavutused
Kunstnik sai oma esimese Grammy auhinna 1973. aastal parima komöödiaalbumi eest. Satiirik sai aru, et teda ei saa mitte ainult kuulata, vaid ka lugeda. Ta hakkas oma esinemisi lindistama.
Debüütkompositsiooniks oli teos "Mõnikord võib väike aju kahjustada saada". Raamat ilmus 1984. aastal. Selle tiraaž ületas mitu miljonit. 13 aastat hiljem ilmus uus teos "Aju kaotus".
Kogumikku eristas eelkäijast must huumor ning poliitika ja religiooni kriitika. Isegi fännid tunnistasid, et uudsus oli liiga karm. 2011. aastal toimus "Napalmi ja laste plastiliini" esitlus.
2004. aastal ilmus kogumik "Millal Jeesus sealihakotletid toob?" Mõlemad raamatud suutsid tekitada elavaid arutelusid. Autori viimane elutöö oli kompositsioon "Kolm korda Carlin: George'i orgia".
Raamat on kirjaniku 30 aastat kestnud loomingu jooksul ühendanud kõik arengud, mõtted. Kriitikute ja lugejate sõnul tuli teos rikkalik, kuid kergelt kaootiline.
Pere ja kuulsus
Interneti-satiirik tõi kogu maailmas kuulsust. Koomiku telesaated ja helisalvestised on tõlgitud paljudesse keeltesse. Tema sarkastiline ja küüniline huumor oli populaarne kogu planeedil. Sageli tsiteeritakse Karlini sõnu Instagramis.
Satiirik tunnistas kibedalt, et inimesed teevad pattu ohtrate tühjade sõnadega, kuid nad armastavad harva ja vihkavad liiga sageli. Ta heitis inimkonnale ette võimetust ise oma elu korraldada ja üritas edukalt elada.
Koomik tunnistas, et elule lisati aastaid, kuid neil polnud mõtet ning kosmoselennud ei hõlbustanud naabritega kontaktide loomist ega harmooniat sisemaailmaga.
Kunstnik ise on isikliku elu edukalt korraldanud. Aastal 19671 sai Brenda Hosbrookist tema naine. Väljavalituga tutvus juhtus 1960. aastal, koomiku tuuri ajal. Paar aastat hiljem ilmus perre laps, tütar Kelly.
Mälu
Pärast naise surma 1997. aastal jäi George aastaks aastaks üksi. Sally Wade sai tema uueks kaaslaseks 1998. aastal.
George Carlin lahkus siit ilmast 2008. aastal, 22. juunil. 2009. aastal ilmus tema elulugu "Viimased sõnad".
Selle raamatuga näis autor oma elu tulemusi kokku võtvat, järeldusi sõnastavat ja jälle oma lemmikteemadel nalja heitvat.
Internetis postitati roppusi kasutades ka koomikute kirjutatud eluloo versioon. Raamat käsitleb looja arvates kõige olulisemaid hetki.
2011. aastal esitas Georgi kolleeg, koomik Kevin Bartini avalduse Carlini kodulinnas West 121st Streeti 500. kvartali ümbernimetamiseks kunstniku auks. Selle tulemusena anti satiiriku nimi veerand neljasajale.
