Eliahu Inbal on Iisraeli dirigent, tuntud Euroopas ooperidirigendina, andes aktiivselt kontserte isegi vanas eas (praegu on ta 83-aastane) ja tuntud oma arvukate lindistuste, sealhulgas paljude heliloojate sümfooniate, hilisemate romantiliste teoste tõlgenduste poolest.
Biograafia
Sündis Eliahu 16. veebruaril 1936 Jeruusalemmas, kohustuslikus Palestiinas Suurbritannia võimu all.
Pärast lõpetamist sai ta muusikalise hariduse Iisraeli Muusikaakadeemias viiuli suunal. Üks tema õpetajatest oli Iisraeli helilooja, dirigent ja muusikaõpetaja, Iisraeli muusikakultuuri silmapaistev rajaja Paul Ben-Haim.
Seejärel jätkas ta õpinguid Pariisi riiklikus muusika- ja tantsukonservatooriumis. Inbali õpetajateks olid kuulsad prantsuse muusikaõpetajad Louis Fourier, Olivier Messiaen ja Nadia Boulanger, kes sisendasid talle armastust muusika vastu.
Väärib märkimist, et Leonard Bernstein ise saatis Inbali konservatooriumi - tollase kuulsa akadeemilise muusika populariseerija, helilooja, pianisti ja dirigendi, kes kuulis Inbali mängu ja tunnustas teda andeka muusikuna. Leonard Bernstein saatis Eliaha mitte ainult Pariisi õppima, vaid määras ka oma vahenditest stipendiumi õpingute lõpetamiseks.
Paralleelselt õpingutega Pariisi konservatooriumis võttis ta eratunde saksa dirigendi Sergiu Celibidache'i ja itaalia dirigendi Franco Ferrara käest Hilvesurmes, linnas Põhja-Hollandis. Seejärel märkisid paljud kriitikud Eliachis Celibidake'i ja Ferrara selged rollijooned: rahu jõud, võime tekitada ohjeldamatut kirge ja dramaatilist efekti.
Karjääri ja loovuse läbiviimine
26-aastaselt (1963) võitis ta Guido Cantelli rahvusvahelise dirigendivõistluse, mis toimus Itaalias iga 2 aasta tagant aastatel 1961–1980.
Pärast sellist mainekat võitu avanesid Eliachile kõigi Itaalia orkestrite uksed, kellest paljudega tegi ta pikka aega ja viljakalt koostööd.
1965. aastal debüteeris Inbal Londoni Filharmooniaorkestri dirigendina. Eliahu saavutas kiiresti edu, sai Suurbritannias mitmeid kohustusi ja sai lisaks Iisraeli kodakondsusele ka Suurbritannia kodakondsuse.
1974. aastal võttis Inbal vastu pakkumise juhtida Frankfurdi (Hessen) raadio sümfooniaorkestrit, mis on üks kuulsamaid Saksa sümfooniaorkestreid, mis asub Frankfurdis Mainis.
Selle orkestri eesotsas salvestas Inbal kõik Austria helilooja Gustav Mahleri sümfooniad, esitas nende autori versioonides terve rea teise Austria helilooja Anton Bruckneri sümfoonilisi teoseid. Nende eest pälvis Eliahu kriitikutelt mainekad auhinnad: sakslaste "Jahrespreis der deutchen Schallplatten-Kritik" ja Prantsuse "Grand Prix de Dicque". Nendest auhindadest sai Inbali teenuse sümbol Austria muusikakultuurile: enne teda polnud keegi veel Bruckneri teoseid lindistanud.
Alates 1984. aastast on Inbal juhtinud korraga kahte orkestrit: Frankfurdi raadio sümfooniaorkestrit ja La Fenice Veneetsia ooperiorkestrit.
1989. aastal lahkus ta La Fenice peadirigendi kohalt ja 1990. aastal lõpetas ta töö Saksamaa sümfooniaorkestriga. Sakslased kiitsid Iisraeli dirigenti ja andsid talle 1990. aastal Raadio Frankfurdi sümfooniaorkestri aup dirigendi tiitli.
Pärast lühikest loomepausi määrati ta 1995. aastal Torinos Itaalia Raadio Sümfooniaorkestri peadirigendiks. Koostöö selle rühmaga võimaldas Inbalil koostada Richard Wagneri ooperiteatri.
Alates 2001. aastast töötab ta Berliini sümfooniaorkestris, mida ta juhatas 2006. aastani. Berliinis elatud aastate jooksul salvestas ta kõik Šostakovitši sümfooniad Viini sümfooniaorkestriga, mitu ungari helilooja Bela Bartoki teost, hulga Richard Straussi sümfoonilisi luuletusi Šveitsi romaani juhtiva sümfooniaorkestriga. Šostakovitši sümfooniate salvestamine Inbali tõlgendustega muutis ta akadeemilise muusika maailmas populaarseks.
Aastatel 2008–2014 töötas ta Tokyo Metropolitani sümfooniaorkestri peadirigendina.
Aastatel 2009–2012 oli ta Tšehhi Filharmooniaorkestri peadirigent.
Wagneri juubeliaastat 2013 tähistasid Inbali esinemised Tristani ja Isolde sümfooniaga La Coruña ooperifestivalil ja Parsifali sümfoonia Flaami ooperis. Eliahu Inbal pälvis 2014. aasta rahvusvahelise ooperipreemia ning Itaalia kriitiku Abbiati ja Viotti riikliku preemia Wagneri sõrmuse erakordse tõlgenduse eest koostöös Itaalia Rahvusraadio sümfooniaorkestriga.
Aastatel 2003–2011 osales ta regulaarselt Rheingau muusikafestivalidel, kus ta esitas Kölni WDR sümfooniaorkestri juhtimisel kõik kaheksa terviklikku Bruckneri sümfooniat ja lõpetamata üheksandat sümfooniat.
2019. aasta aprillis külastas Inbal esimest korda Venemaad, kus andis Peterburis mitu kontserti. Kohe pärast Venemaa külastamist asub Eliahu koos Berliini sümfooniaorkestriga Jaapani suvetuurile. Tuur lõpeb Eliahu osalemisega Berliini festivalil ja Nzternational Brukneri festivalil Linzis.
2019. aasta märtsis teatati, et Eliahu Inbal juhib Taipei Sümfooniaorkestrit peadirigendina. Leping sõlmitakse kolmeks aastaks. Plaanis on, et Inbal annab oma esimese kontserdi uue meeskonna eesotsas 2019. aasta oktoobris. Sellest saab Mahleri kaheksas sümfoonia.
Tulevikuplaanid
2019. aasta novembris kavatseb Inbal anda Tokyos kolm Šostakovitši kontserti.
2020. aastal esitab Eliahu Itaalias La Scalas Bruckneri 5. sümfooniat. Pärast seda suundub ta Edela-Saksamaa sümfooniaorkestri juhatusel tuurile. Tuuri ajal antakse etendusi Pekingis, Guangzhous, Monte Carlos, samuti rahvusvahelisel muusika- ja kanaari keele festivalil.
Auhinnad
1990 - Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkestri aujuht.
Ka samal aastal omistas Prantsuse valitsus Inbalile Kunstide ja Kirjade ordeni ohvitseri auastme.
Veebruaris 2001 - kuldmedal "Teenete eest" Viini linnalt.
2006 - Goethe aumärk Frankfurdis ja teenetemärk Saksamaa Liitvabariigilt.
2014. aastal, pärast lepingu sõlmimist Tokyo orkestriga, omistati Eliahule Tokyo Metropolitani Sümfooniaorkestri dirigendi-laureaadi aunimetus.
