Emil Jannings on populaarne saksa tummfilminäitleja. Ta on töötanud selliste režissööridega nagu Ernst Lubitsch ja Friedrich Wilhelm Murnau. Tema filmipartnerite hulka kuulusid Hannah Ralph, Pola Negri ja teised 20. sajandi alguse kuulsad näitlejannad.
Emil Janningsi tegelik nimi on Theodor Friedrich Emil Janents. Ta sündis 23. juulil 1884 Šveitsi linnas Rorschachis. Ta suri 2. jaanuaril 1950. Emil Jannings on 1920. aastate Hollywoodi populaarne saksa näitleja. Emilist sai esimene Saksamaa Oscari võitja. Ta võitis parima näitleja 1929. aastal.
Jannings on tuntud eelkõige koostöö eest Friedrich Wilhelm Murnau ja Josef von Sternbergiga. Samuti mängis ta filmis Sinine Ingel Marlene Dietrichi vastas. Emil osales paljudes natside propagandafilmides ja jäi pärast Kolmanda Reichi langust töötuks.
Biograafia
Theodor Friedrich Emil Janents sündis Saksa-Ameerika kaupmehe peres. Ta elas Leipzigis ja Görlitzis. Nooruses katkestas ta keskkooli, et saada laeva kajutipoisiks. Alates 1900. aastast töötas Emil Görlitzi teatris.
Aastal 1914 tuli Jannings pealinna ja liitus Max Reinhardti teatri trupiga. Aastal 1916 lavastas ta iseseisvalt Saksa teatri näidendi. Aastal 1917 sai ta oma esimese suurema rolli. Alates 1918. aastast on Emil mänginud kuninglikus teatris. See ei kestnud aga kaua ning 1919. aasta alguseks naasis ta Reinhardti juurde ja viibis 1920. aastani.
Karjäär
Ta mängis filmides alates 1916. aastast. Enamasti võib teda näha melodramaatilistes filmides, filmides kirest, armastusest, rahast ja kuritegevusest. Aastal 1919 mängis Emile Jannings Louis XV Ernst Lubitschi filmis "Madame Dubarry". Film oli rahvusvaheline edu, mis tõi näitlejale kuulsust. Emil loobus teatrirollidest ja keskendus kinole.
1922. aastal mängis Dmitri Buhhovetski ajaloolises draamas Peeter Suur peaosa Emil Jannings. 1924. aastal võis Emili näha Friedrich Wilhelm Murnau raamatu "Viimane mees" vastuvõtjana. Ta oli ka Ewald André Duponti filmis "Variety" armukadedusest mõrtsukaks muutunud kunstnik. 1925. aastal naasis ta Murnauga koostööle. Jannings mängib Tartuffe'is ja Mephistopheles Faustis.
1926. aasta sügisel asub Emile Jannings Hollywoodi Star Trekile. Tema Ameerika teoste hulgas on palju tegelasi, kes on kaotanud oma rikkuse ja positsiooni ning elavad ilma raha, peavarju ja sotsiaalse staatuseta. Kui tummfilmist saab heli, kaotab Emil saksa aktsendi tõttu oma positsiooni Hollywoodis. 1929. aasta kevadel naasis Jannings kodumaale.
1930. aastal mängis Emil Joseph von Sternbergi filmis „Sinine ingel“õpetajana. Filmi stsenaariumi kirjutas Heinrich Manni romaani "Vile õpetaja ehk türandi lõpp" põhjal. Tänu pildile hakkas Janningsiga koos mänginud Marlene Dietrichi karjäär arenema. Alates 1930. aastast naasis Emil teatrisse. Tema lemmiklavastused on Gerhart Hauptmanni näidendid. 1934. aastal sai temast osa Riigiteatri trupist. Tema viimane roll oli Bismarck 1936. aastal.
Saabus natsionaalsotsialistlik periood ja Emilist sai superstaar. 1936. aastal määrati ta Tobise firma nõukogusse ja 1938. aastal sai selle esimeheks Jannings. Ta vastutas 1948. aastal Tranvaali põlevas filmis tootmise eest. IN
1946. aastal Jannings denatsionaliseeriti. Ta läks Austriasse ja suri seal. Quentin Tarantino filmis "Kurjad põnnid" lõi Hilmar Eichhorn taas Emil Janningsi.
Filmograafia
1914. aastal mängis Emil filmis Passioneli päevik. See on Saksamaa tumm sõjafilm propaganda fookusega, režissööriks oli peaosa mänginud Louis Ralph. 1916. aastal ilmus Emili osalusel film "Frau Eva". Selle tumm draamafilmi režissöör oli Robert Vien. Peaosasid mängisid Erna Morena ja Theodor Loos.1917. aastal ilmus film "Elu on unistus", režissöör Robert Vien. Emil mängisid peaosa Bruno Decarli ja Maria Fein. Jutustuses abiellub noor aristokraat koletisega.
Aastal 1916 mängis Jannings õudusfilmis Horror Night. Lavastajad - Richard Oswald ja Arthur Robinson - kutsusid peaosa mängima Werner Kraussi. Vampiire on siin kujutatud esimest korda. Samal aastal anti välja tragikomöödia Kui neli teevad sama, režissöör Ernst Lubitsch. Janningsi vastas mängisid Ossie Oswald ja Margaret Kupffer. Lubitsch ise mängib raamatupoe töötajat, kes armub tegelase tütresse Emili.
1917. aastal nägid vaatajad maali Louise Rohrbachi abielu. Selle draama lavastas Rudolf Bibrach. Lisaks Emilile mängisid selles Henny Porten ja Ludwig Trautmann. Stsenaarium põhineb Emmy Elerti romaanil. Jutustuses abiellub noor õpetaja julma vabrikuomanikuga.
Muumia silmad on 1918. aasta saksa tummfilm, mille režissöör on Ernst Lubitsch. Filmi staarid on Paula Negri, Emil Jannings ja Harry Liedtke. Emili järgmine teos on Rose Bernd, 1919. aasta saksa tummdraama, režissöör Alfred Halm. Filmis mängis ka Henny Porten. Süžee põhineb Gerhart Hauptmanni näidendil.
Aastal 1919 mängis Jannings Madame Dubarrys Paula Negri vastas. Filmi režissöör oli Ernst Lubitsch ning Norbert Falk ja Hanns Craley kirjutasid stsenaariumi Alexandre Dumas mälestuste põhjal. Siis töötab Emil Georg Jacobi tummfilmis Vendetta. Leo Lasko aitas režissööril stsenaariumi kirjutada. Ta mängib koos Emil Paul Negri ja Harry Liedtkega. Samal aastal mängis Jannings Alfred Halmi filmis Mehemedi tütar. Tema partneriks sai Ellen Richter. Emili viimane töö 1919. aastal oli film Action of Man. Režissöör - Victor Janson, kirjanik - Robert Wien, võttepartnerid - Hannah Ralph ja Herman Betcher.
1920. aastal mängis Jannings 6 filmis. Esimene on Martin Hartwigi Columbine, mille on kirjutanud Emil Rameau ja Jaap Speyer. Yanningsi mängisid Margaret Lanner ja Alex Otto. Teine on Ernst Lubitschi Anne Boleyn, kirjutanud Norbert Falk ja Hanns Craley. Mängivad Henny Porten, Emil Jannings ja Paul Hartmann. Kolmas on Otz Tolleni kirjutatud "Vaarao tütre kolju", kirjutanud Otz Tollen. Emiliga mängisid Erna Morena ja Kurt Vespermann. Neljas on Hans Werkmeisteri Algol, kirjutanud Hans Brennert ja Friedel Kene. Jannings mängis koos John Gotti, Kat Haacki ja Hannah Ralphiga. Viies on Hannah Henningi "Suur valgus", kes kirjutas ise stsenaariumi. Osades - Hermann Betcher ja Wilhelm Digelmann. Kuues on Ernst Lubitschi komöödia Kolhiseli tütred, kirjutanud Hans Krasi. Osades olid Jacob Tidtke Matthias Kohlisel, Henny Porten Lieselina, Emil Jennings Peter Xaverina, Gustav von Wangenheim Paul Sepplina ja Willie Prager kaupmehena.
Üks Emili Hollywoodi perioodi ikoonifilme oli Paramount Picturesi Lewis Milestone'i 1929. aasta "Reetmine". See räägib loo taluperenaise ja kunstniku armastusest.
1942. aastal produtseeris Emil natside propagandafilmis Dismissal ja osales selles. Režissöör Wolfgang Liebeniner filmis Otto von Bismarcki vallandamist ja ta sai aunimetuse "Rahvuse film", mille andis välja Reichi propagandaministeeriumi tsensuuriteenistus.
