Harriet Andersson, Rootsi teatri- ja filminäitleja. Ta on lõpetanud näitlejakooli. Alates 1953. aastast - Malmö Linnateatri laval. Filmis debüteeris ta 1950. aastal Lars Erik Chellgreni filmis "Samal ajal kui linn magab". Kohtumine Bergmani-režissööriga tõi Andersonile laia kuulsuse tema esimeses rollis - filmis "Suvi Monikaga" (Sommaren Med Monika, 1952).
Biograafia
Filmis debüteeris ta 1949. aastal. Kohtus Ingmar Bergmaniga Malmö linnateatris 1950. aastate alguses. 1953. aastal mängis ta Monicaga nimiosa tema filmis Leto. Hiljem mängis ta veel üheksas tema filmis. Kokku osales ta enam kui 90 filmis.
Teatris mängis ta rolle Shakespeare’i filmis Hamlet, Don Juan Moliere, Ibseni metspardis, Strindbergi kummitussonaadis, kuut tegelast autori otsingul Pirandello, Kafka lossi jpt.
Harriet Anderssoni isiklik elu
Näitlejanna esimene abikaasa oli tema lapsepõlvesõber Bertil Weyfried. Pulmad toimusid ilma suurema ulatuseta, sellel olid kohal vaid lähimad sõbrad ja sugulased. Bertil täppis tollal väga noorele ja vähetuntud näitlejannale. Varsti sündis paaril tütar, kellele pandi nimeks Petra. Tundub, et pereelu oli tõeline idüll, kuid nende õnnelik abielu pidi kestma vaid viis aastat. Ambitsioonikas ja viisakas Harriet ei saanud end oma tavalise kooliõpetaja B. Weyfriediga täielikult realiseerida. Näitlejanna teine abielu oli palju kõlavam ja kajastati meedias laialdaselt. Rootsi näitlejast sai valitud kuulus Soome poliitik, filmirežissöör ja produtsent Jorn Donner. Viimane aitas kaasa Harrieti algava karjääri arengule. See abielu kestis siiski vaid paar aastat, pärast mida paar ametlikult lahutas.
Karjäär
Naisloomuse vastuoluline duaalsus on näitlejanna ja lavastaja fookuses ning nende järgmises ühistöös "Lollide õhtu" (1953), mida alandatute ja solvatute jaoks iseloomustab läbistav valu. Hoopis teistsugust, elujaatavat paatos on läbi imbunud rahvast pärit tüdruku, Petra sulase kuvandist sama lavastaja lüürilises komöödias "Suveöö naeratused" (Sommarnattens Leende, 1955).
Pikk koostöö Bergman Andersoniga (ta mängis 10 oma filmis) võlgneb tema loometee kõrgeimad saavutused - dramaatiline pilt noorest naisest Karinist, kes kogeb valusalt sügavat lahusust oma abikaasast ja isast ning kaotab filmis järk-järgult mõistuse "Nagu peeglis" (Sasom I En Spegel, 1960). Veenduvad hilisemad tõendid selle liidu viljakuse kohta - neiu Justina episoodiline roll perekonnasaagas "Fanny ja Alexander" (Fanny Och Alexander, 1982), samuti peamine roll I. Bergmani telefilmis "The Kaks õndsat "(De Tva Saliga, 1985).
Näitlejanna on mänginud edukalt koos teiste Rootsi režissööridega: J. Doiner filmis "Pühapäev septembris" (A Sunday In September, 1963); "Armastada" (Att Alska, 1964), W. Sheman filmis "Linus" (Linus, 1979). Roll, mida ta mängis S. Bjorkmani filmis "Valge sein", pälvis Moskva IFF 1975 auhinna.
Kuulsaimad filmid Harriet Anderssoni osalusel:
1950: kui linn magab / Medan stadeni armastaja (Lars-Erik Chelgren)
1951: Lahutatud / Frånskild (Gustav Molander, stsenaariumi autor I. Bergman)
1953: suvi Monika / Sommaren med Monikaga (I. Bergman)
1953: Lollide õhtu / Gycklarnas afton (I. Bergman)
1954: armunud õppetund / En lektion i kärlek (I. Bergman)
1955: Naiste unistused / Kvinnodröm (I. Bergman)
1955: Suveöö naeratused / Sommarnattens leende (I. Bergman)
1956: viimane paar, jooks / Sista paret ut (Alf Schoberg, stsenaariumi autor I. Bergman)
1957: Synnöve Solbakken (Gunnar Hellström Björnstierne Björnsoni romaani põhjal)
1961: Läbi Dim Glass / Såsom i en spegel (I. Bergman, BAFTA parima välisnäitleja nominatsioon)
1963: septembri pühapäev / september (Jorn Donner)
1964: Kõigist neist naistest / För att inte tala om alla dessa kvinnor (I. Bergman)
1964: Armastada / Att älska (Jorn Donner, Volpi Cup Veneetsia IFF-is parima naisnäitleja jaoks)
1964: armunud paarid / Älskande par (May Setterling)
1965: För vänskaps kolju (Hans Abramson)
1965: Viinasild / Lianbron (Sven Nykvist)
1965: Seiklus algab siit / Här börjar äventyret (Jorn Donner)
1966: surmav afäär (Sidney Lumet)
1967: Stimuleerimine / stimuleerimine (Jorn Donner)
1967: Inimesed kohtuvad ja õrn muusika täidab südame / Människor möts och ljuv musik uppstår i hjärtat (Henning Carlsen, Bodili auhind parima naisnäitleja jaoks
1967: Tvärbalk (Jorn Donner)
1968: Tüdrukud / Flickorna (May Setterling)
1968: Rooma lahing / Kampf um Rom (Robert Siodmak)
1972: sosinad ja hüüded / Viskningar och rop (I. Bergman, David di Donatello, Kuldse Beetle auhind parima naisnäitleja eest)
1975: Valge müür / Den vita väggen (Stig Bjorkman, Moskva IFF-i parima naisnäitleja auhind)
1975: Monismanien 1995 (Kenne Fant)
1977: Snorvalpen (Wilgot Schöman)
1982: Fanny ja Alexander / Fanny ja Alexander (I. Bergman)
1986: Kaks õndsat / De Två saliga (I. Bergman, TV)
1999: Happy End (Christina Olofson, Kuldse Beetle auhinna nominatsioon parimaks naisnäitlejaks)
2003: Dogville (Lars von Trier)
Auhinnad ja auhinnad
1964 - Volpi Cup Veneetsia IFF-is parima naisnäitlejana filmis "Armastada".
