Metafoor on kõnekäive, kus sõna tähendus kandub sellest üle teisele sõnale või fraasile. Mõiste ise leiutas Vana-Kreeka filosoof Aristoteles.
Kui inimesed esimest korda rääkima õppisid, piisas neile nimisõnadest ja tegusõnadest. Siis täiendati sõnavara omadussõnadega. Kõik võiks sellega piirduda, kui poleks olnud inimese soovi kõike oma rõõmuks kaunistada, kaunistada ja mitmekesistada. Noh, vihm ei saa olla lihtsalt tugev ja külm. Kogenud kõneleja jaoks on sensatsiooni täielikuks muutumiseks see jäine, talvine ja kõrvetavate härmatistega. Ja selle heli ei ole mitte ainult koristaja langenud lehed korrapidaja harja all, vaid ka helisemine ja kohin mööda äravoolutorusid ning trummeldamine sügisesel marsil plekk-aknalaudadel.
Klassikalist kirjandust lugedes imetleb tõeline teadja sageli kauneid võrdlusi ja metafoore. Just need teevad trükiväljaandest mitte ainult teabe koos faktide ja tegevuste loeteluga, vaid ka huvitava kirjandusteose, mis äratab fantaasiat ja kujutlusvõimet. Kuidas saate selle ise välja mõelda?
Selleks peate lihtsalt lahti laskma oma stereotüüpidest, jalutama ja kuulama omaenda tundeid. Muide, fraas "laseme jalutama" on ka metafoor. Originaalse metafoori leidmiseks peate ette kujutama, kuidas see välja näeb, mida soovite kaunilt sõnadega kirjeldada. Ärge kartke olla esimene ja valesti aru saada. Kui üks inimene näeb tähistaevast öötaevast musta mehe tuulerõugeid või aukudega vihmavarju, siis suudab teine seda metafoori lugedes seda kõike kindlasti ette kujutada. Kui kellelegi tundub paks udu nagu suhkruvatt, siis hea fantaasiaga inimene tahab seda isegi lakkuda. Lihtsalt ärge kirjutage määratlusi sidesõna "nagu" või "justkui" kaudu, nii et metafoori asemel ei saaks tavalist võrdlust. Lase looduskirjelduses üle tee pugeda udupuukorral ja öötaeva must vihmavari sirutub pea kohal väikeseks auguks.
Kummalisel kombel, kuid teaduses kasutatakse metafoore sama sageli kui loomingulistes uuringutes. Kuid need juurduvad kindlamalt ja usaldusväärsemalt mõne aja pärast. Selgitus on lihtne - algselt antud nime on lihtsam harjuda kui nime, millega midagi ümber nimetatakse. Näiteks nimetati "elektrivoolu" mõistet niipea, kui teadlased sellest teada said. Ka valguslaine ei saa keegi teisiti nimetada, kuigi kõik teavad, et see pole sugugi laine, mida me teame juba sünnist saati.
On palju metafoore, mida on kasutatud nii kaua ja sageli, et nad on lugemis- ja kuulamispublikule juba "hambad äärele seadnud". Näiteks "surmani väsinud", "verine kuu" või "lennuki nina". Kuid need väljendid olid ka kunagi ebatavalised ja originaalsed.